Intervjuu õpetaja Üllega!

 

 

Olen praktik ja ka õpetan ashtanga -joogat.

 

Esimene ongi vist praktika, midagi tõelist. Midagi, mis ei ole ainult jutt, vaid praktiseerides

saad sellest kogemuse, midagi käega katsutavat. Midagi, mis võib muuta kogu elu. See on

õpetus tedlikult elamise viisist.

 

Sellel on pikem eellugu, kas räägin selle ka?

 

Päris esimest korda puutusin joogaga kokku siis, kui ootasin kolmandat last. Sõbranna

soovitas minna ettevalmistavale kursusele rasedate joogasse. Olin fitnessitreener ja kõik sel

kursusel toimuv oli mulle hästi  naljakas. Aga sõbranna toetas ja innustas mind, et käi ikka

edasi, see kõik muutub ja sa hakkad seda teistmoodi nägema. Ma pidasingi ilusti lõpuni vastu ja tegelikult nautisin kogu protsessi väga.

 

Pärast lapse sündi otsustasin, et ma enam fitnessitreeninguid ei tee. Sellel ajal, aastal 2006,

oli Eestis spordiklubides muutuste aeg: alustati body and mind treeningutega, lisaks saatis

spordiklubi mind bodybalance`i koolitusele. Hiljem pidid kõik kvalifitseeritud treenerid

osalema kvartaalkoolitustel Tallinnas. Sõbranna ütles, et Tallinnas Tartu maanteel bussijaama lähedal avati ka body and mind stuudio. Läksime enne koolitust sealt läbi ja parajasti juhtus olema ashtanga -jooga tund, mida juhendas Jocke Salokorpi. Ta oli tulnud perega Soomest Eestisse elama (tal on eesti naine) ja nad tegid body and mind stuudio Fit Testi all. Mäletan seda tundi väga hästi: tund oli inglise keeles, saal oli rahvast täis. Mõtlesin, et kõik teavad, mida nad teevad – kõik olid kuidagi väga oskajad ja teadlikud -, mina vaatasin ainult kella ja natuke enda sõbrannat ka. Mulle tundus, et kõik teevad väga hästi, minul ei tule üldse välja ja ma ei paindu ja ma ei jõua. Siis tuli Jocke mind utitha hasta padanghustasana asendis aitama, ta tuli hästi lähedale, hingas mulle kõrva ujjayi- hingamist. See kõik oli lihtsalt nii kummaline. Ma poleks iial uskunud, et ma hiljem sellega nii pühendunult tegelema hakkan. Kuigi mul jäi kohe esimesest tunnist mingi kripeldus: tahtsin tagasi.

Ei. Alguses oli harjutamine hästi kaootiline. Jocke abikaasa Terje tutvustas Eesti Televisiooni

hommikuprogrammis „Terevisioon“ jooga asana` id. Need olid mul bodybalance` i kaudu juba tuttavad, aga ma ekstra tõusin hommikul üles, et 5 minutit vaadata, mida Terje õpetas. Ma mäletan, et ta õpetas alla vaatavat koera, seletas seda pikalt lahti. Nii huvitav oli ja keeruline ka.

Teekond algabki ju niimoodi, esimesest nuusutamisest. Et jõuda igapäevase praktiseerimiseni, selleks läheb aega (vahel aastaid), minul läks ka ikka tükk aega. Ma hakkasin ekstra käima bussiga Tallinnasse, et saaksin hommikuses tunnis osaleda. Kui sattusin Tallinnasse, siis sidusin selle alati Jocke ashtanga -jooga tunniga. Käisin ka kõikidel workshop` idel, mis nad tegid. Ma arvan, et osalesin üle 20 korra algaja workshop `il.

Põhimõtteliselt räägiti seal kogu aeg üht ja sama juttu, aga ma ikka osalesin ja tegelikult alati mõistsin midagi uut, nägin teises valguses.

 

Siis kutsusin ühe nende õpetaja Kadi Reintami Tartusse, tegime esimese ashtanga -jooga

workshop `i (2008 a.). Vaikselt muutus õpilase ja õpetaja suhe Jockega tihedamaks:

hakkasime iga kahe kuu tagant tegema koos workshop `e Tartus, tegime kahe- või

kolmepäevase praktika (alates 2009 a.).

 

Teekond püsiva praktikani võib olla erinev. See oleneb palju sellest, miks keegi on üldse selle

praktika poole pöördunud. „Miks“ on väga-väga oluline.

 

Soovitan praktikat teha regulaarselt: võta see enda päevaplaani või kui iga päev pole see veel võimalik või pole tahtmist, siis nädalaplaani. Kindlasti tuleb praktikat teha täpselt nii, nagu sa antud hetkel suudad teha. See on muidugi suur õppimine, iseenda tundmaõppimine. Mida üldse tähendab „ Teen nii, nagu saan“? Et seda mõista, peabki järjepidevalt praktiseerima, et mõista erinevust endas, et õpiksid ennast vaatlema ja eristama hetke ettekujutusest.

Minu kogemus on, et algus on vaikne ja võtab aega. Pigem on nii, et nendel inimestel, kes

tulevad ja hakkavad kohe väga intensiivselt 6 päeva nädalas harjutust tegema, hoog raugeb. Ma ei tea mitte kedagi, kes on nii suutnud jätkata.

Traditsiooniliselt. Ei ole sellist sundi, et peab, aga seda praktikat tehakse igapäevaselt. ☺

Keeruline on praktikat mõista, kui teed seda harva või segad teiste praktikatega, sinu

märkamine on siis aeglasem, sest kordusi on vähe. Sa lihtsalt ei pane muutusi tähele.

 

Esimene on ikka kontakt iseendaga, kõige olulisem – kontakti loomine iseendaga. See on alati minu jaoks number üks. Võib-olla alguses inimene ei saa aru, et ta teeb seda seal mati peal, et see on kontakt iseendaga. Aga see on ka ju teekond.

Kas ashtanga -joogas on tavasid, reegleid, mida peaks järgima. Millest Sina alati kinni pead?

Harjutus ise on hästi kindel, pean silmas ülesehitust, järjekord on hästi kindel. Sa ei muuda

ise seda lihtsalt heast peast. Ashtanga-joogas oled sa ise teadlane. Kui sa hakkad midagi

uurima, siis on vaja mingit tuge, struktuuri, sest sa hakkad uurima midagi täiesti uut,

enamusele avastamata maad – iseennast. Selleks peab olema midagi kindlat, stabiilset. Sa ei saa usaldada enda mõtteid ja emotsioone, siis tahaks varsti osad asanad seeriast välja visata ja aeg-ajalt muuta ühte ja teist kohta, kas keerulisemaks või mõnusamaks. Sellisel juhul sa tegeled meelelahutusega ja see on täpselt vastupidine suund sellele, kuhu ashtanga praktika sind juhib.

Ma arvan, et on, aga kui sa saad aru või see taipamine tuleb, miks see harjutus selline on, siis taolised küsimused kaovad ära. Aga nii või naa sa pead muutma harjutust füüsilistel

põhjustel. Kas on mingid vigastused või rasedus, siis pead tegema muutusi. Sa pead tegema nii, nagu sa saad, ja sa ei saa alati teha täpselt nii, nagu see asana on ette nähtud. See on loogiline.

Jah, see on osa praktikast, teed nii, nagu õpetaja ütleb. Eriti algajate puhul näeb õpetaja sind paremini kui sa ise. See on usaldus õpetaja ja selle praktika vastu, ilma selleta on keeruline, aga algajate puhul on muidugi tavaline. Varu selleks kannatlikkust ja küsi küsimusi. Kui seda usalduse osa ei suudeta saavutada, võibki praktika jääda arusaamatuks. Samas kõik vastused, mis sa oma õpetajalt või ka kuskilt mujalt kuuled/loed, pole kunagi nii olulised ja sügavad kui need, mis sa ise taipad. Küll sa ükskord taipad ka seda, miks harjutuse järjekord nii oluline ja muutumatu on.

Alguses sobib selgituseks hästi ka füüsilise ja vaimse poole tasakaalustamise vajadus. Keha

peab praktikaks valmis olema ja vaimselt pead suutma järjepidevalt teha, kui neid tingimusi

ei suuda veel täita, siis las olla praktika ka lühem.

 

Mantra on minu jaoks häälestus. Alguse mantraga ma häälestun praktikale, kui ma astun

mati otsa. Ja võib-olla olen natuke mänginud selle mantraga, ma saan aru, et ma saan seal

oma seisundit muuta, saan olla nagu seal mantra sees või teha seda automaatselt, mõelda

mingeid muid mõtteid samal ajal, võin olla ka emotsiooni sees, täiesti närvitseda, et kuidas

see mantra läheb, kas on meeles. Aga enda jaoks on see häälestus ja lõpumantras proovin

seda energiat jagada maailmaga.

 

Sellise suure spordiinimese taustaga, nagu ma olen, tean, et pärast füüsilist pingutust tekivad endorfiinid kehas, mis tekitavad heaolutunnet. Alguses oli see tunne ka ashtanga -joogas hästi suur: mäletan, kui ma heitsin matile pikali, siis oli suur vabanemine, midagi väga olulist oli tehtud. Aga kui sa teed seda iga päev ja aastast aastasse, siis see tunne kaob ära. Kurtsin enda õpetaja Linole, et ma ei tunne enam mitte midagi. Mingil ajal tundsin sellest väga puudust, arvasin, et midagi on valesti. Miks ma ei tunne seda, kuhu see kadunud on?

Nüüd on praktika muutunud nii igapäevaseks tegevuseks, rutiiniks, et see on jäänud, et seal

ei ole enam tunnet – ma ei tunne seal mitte midagi sellist, mis alati seal on. On erinevalt:

mõni päev on kerge harjutus, mõni päev on raske harjutus ja lõpus olen väsinud, aga üheselt kirjeldatavat tunnet ei ole. Pigem on see vaikus.

Iga päev. Ühe päeva nädalas puhkan ja alati pean kinni Moonday` dest ja olen üle saanud ka sellest hirmust, et kui ma ühel päeval ei saa teha, et mind siis jääks õudne süütunne närima, et nüüd äkki ma enam ei teegi, sest paljude asjadega inimestel on nii, et tuleb paus sisse ja hirm hoiab sind selle praktika juures. Ma julgustan pikki praktiseerijaid, et see ikkagi läheb üle.

Moonday on noor- või täiskuu aeg, siis ashtangid puhkavad või tehakse lihtne praktika

(juhendatud tund või omaharjutus, aga ainult I seeria). Noorkuu on justkui väljahingamise

lõpp ja täiskuu sissehingamise lõpp, mõlemal juhul on energia äärmustes ja intensiivse

praktika puhul tuntav. Vigastuste vältimiseks siis sellised piirangud.

 

Kasutatakse ujjayi -hingamist, see on hoopis teistsugune hingamine, kohiseva häälega.

Hingamisel on kõige olulisem roll. Ashtanga -jooga on vinyasa- meetod: liigutus ja hingamine ühel ajal ja mitte enam-vähem ühel ajal, vaid see on üli täpne. Selleks pead sa teadma oma liigutust, kust see algab, kuhu see peab jõudma, ja täpselt kontrollima ka oma hingamist. Selleks et seda ajastada, pead sa olema kohal, seda ei saa teha automaatselt. 

Kui kirjeldada välist pilti praktikast, siis on see hästi liikuv, dünaamiline. Edasijõudnud praktik

on ka väga füüsiline, sa saad mängida oma kehaga, otsida välja, mida su keha on võimeline

tegema. Selles mõttes on ta paeluv ka spordiinimestele. Aga see ei pea selline olema, seda

saab teha väga rahulikult ilma hüppamiseta ja trikkideta.

 

Ma arvan, et see on väga oluline. Ma arvan, et on väga keeruline üksi jätkusuutlikult

praktiseerida ilma toetava kommuuni ja õpetajata. Mingi aja sa pead vastu (mõni vähem,

mõni kauem), aga ma ei kujuta ette, et see oleks väga võimalik.

 

Toetus, et ta oleks alati olemas. See ei tähenda, et ta peaks olema alati saalis, minu õpetajat

ei ole ju alati kohal, aga et ta oleks kättsaadav ja ta vastaks mulle, kui ma midagi küsin.

Minul on olnud kaks õpetajat: Jocke ja Lino. Nende vastused või vestlused nendega ei ole

olnud kunagi pikad, pigem on olnud lause või paar ja ma lähen selle teadmisega ära ja

tegelen sellega terve aasta otsa. Kindlasti ei saa ma kohe aru, mis ta mulle öelda tahtis.

 

Alguses oli alati vastuhakk, ma läksin ära ja mõtlesin, et minuga see kindlasti nii ei ole, mul on hoopis teistmoodi ja ta ei saanud aru, mis ma küsisin. Ja siis lähebki pool aastat või aasta ja ma saan aru, mis ta mõtles. See protsess on pikk ja oluline on seda asja endas hoida, seda, mida sa otsid. Kui sul oli mingi küsimus ja sa otsid midagi ning sulle antakse juhis, siis mine seda juhist mööda. Võib-olla on ka see usaldus, et sa teed, mida õpetaja soovitas. Näiteks pranayama` ga (hingamisharjutus) oli nii, et ega seal mingit seletust ei olnud. Lino lihtsalt ütles, et tee seda! Ei meeldinud mulle see üldse ja ma arvan, et aastaid ei saanud ma aru, mis ma seal tegin. Ma praegu ka ju alles õpin, ilmselt on seal nii palju, mida see mulle annab. Alguses oli see lihtsalt kuulekus: ma kuulasin sõna ja usaldasin ja sain aru, et ma ei oska, et ma ei leia neid asju, mis peaksid mind toetama või energiat tõstma või puhastama. Ma alguses lihtsalt kannatasin ja tegin need asjad ära.

Õpetaja suhtes on oluline usaldus, kuulekus. Kui sa käid treeneri juues või kui sa käid õpetaja

juures, need on täiesti erinevad ametid, positsioonid. Õpetaja ei ole lihtsalt see, kes paneb

paika asendid. Õpetaja peaks oskama toetada ja suunata sind. Õpetaja peaks olema ka see, kellelt sa küsid nõu, kui sul läheb raskeks, sul on mure. Mitte, et sa lihtsalt kaod ära ja läbi

kellegi annad teada, et sulle ei sobinud see või teine asi, sest seesama asi võib olla osa sinu

praktikast.

 

Mäletan, see oli üks Lino suvelaager Haapsalus ja ma olin ilma pereta. Mul oli üüritud korter

Haapsalu teises otsas. Tõusin hästi varakult, mul oli aega. Päike tõusis, tuba oli justkui kulda

täis, sellel nädalal tegin alati enne shala `sse jalutamist pranayama . See oli erakordne

kogemus, siis tundisn esmakordselt pranayama kohaletoovat mõju. See oli pere kõrvalt

esimest korda, kui mul oli aega. Võtsin selle teadmise endaga kaasa, et pranayama on osa

praktikast ja ei pea võitlema selle vastu, kannatama ja ka selle jaoks on aega.

 

Inimene ise on püha ja inimene ise on tõde. Praktika on lihtsalt üks abivahend, kuidas endani

jõuda. Kahjuks meil pole õrna aimugi, kes me tegelikult oleme ja milleks me võimelised

oleme. Me nagu polekski veel päris inimesteks saanud.

 

Praktika ei peagi kuidagi inimestele meele järele olema. Vastupidi, praktika ülesanne on su

meeled sissepoole tõmmata. Seda praktikat ei ole vaja muuta.

 

Kindlasti on hoiakud muutunud. Ma arvan, et ma olen väga teistsuguseks inimeseks muutunud. Ma olen nii palju saanud teadmist, et jõud, mis minus on, võimaldab mul olla ükskõik milline. Mul on kindel teadmine, et ma võin olla ükskõik milline. Ma teen valiku, milline olla. Ma saan aru, et see on minu enda isiklik valik olla praegu selline.

 

Ma arvan, et kõik inimesed on head, olemuselt on kõik inimesed head. Joogapraktika aitab

inimesel mõista iseennast ja puhastada see, mis tekitab kannatust. Ma arvan, et jooga teeb sind inimesena järjest lihtsamaks. Kui sa hakkad neid protsesse järjest rohkem mõistma, kuidas sa toimetad seestpoolt ja mida oled endale kogunud, siis avastad, et see ei ole üldse tore. Et need asjad minu sees, need mõtted ja emotsioonid, et need ei meeldi mulle, et mulle ei meeldi see inimene, keda ma enda sees näen. See on võib-olla ehmatav, aga siis sa saad seda muuta. Kui sa näed midagi, mis sulle ei sobi, näiteks valelikkust, siis saad seda muuta. Märkamine on esimene asi kõigis muutustes.

Muidugi, see on meil kõigil, me kõik teeme valikuid.

 

Teadvus, päris mina, midagi, mida ei ole võimalik sõnadega kirjeldada, need ei ole enam materiaalsed. Kui sa koged praktikas mingeid selliseid seisundeid, mida sa ei oska sõnadesse panna, siis see ei ole enam materiaalne, ei ole enam sinu materiaalses kehas, mõte või emotsiooni või füüsilise keha tasandil.

Kõige lihtsam on seda selgitada fookusega, keskendumisega. Sa hoiad oma keskendumispunkti. Lihtsam on aru saada, kui sa oled praktiseerija. Kui sa hoiad oma

keskendumispunkti, siis sinu ümber tekib mull: ega muu su ümber ei kao ära, tajud teisi

inimesi enda ümber, näed neid, aga ei vaata neid. Ma ei tea, kes mu kõrval harjutust teeb,

sest ma ei vii oma teadlikkust sinna. Kui ma viin selle sinna, näen, mis mustrid, kelle matt jne,

siis ma kasutaksin juba enda mõtlemist. Aga ma ei viigi seda üldse sinna, ta on seal kõrval,

silm haarab neid inimesi silmanurgast, aga ma ei vii oma teadvustamist sinna, minu teadvustamine püsib mingis keskendumispunktis.

See on silmad lahti harjutus. Paralleeli võib tuua igapäevaelu väljakutsetega, siis on sul ka

silmad lahti ja sa pead hakkama saama. Kuna enamiku infost saame nägemise kaudu, siis

tuleks õppida seda kontrollima nii, et su silmad on lahti, et sa ei lähe kõigega kaasa, sa saad

ise otsustada, kus sa hoiad oma drishti` t, suunatud silmavaadet, sa ei pea kõike sisse ahmima. Sinu sisemine vaatleja töötab sissepoole, sa ei vaata oma nina otsa või kolmandat silma, suunad pilgu, aga sisemine vaatleja töötab sissepoole, see peab kogu aeg olema pööratud sissepoole. Sa pead töötama harjutuses selle sisemise vaatlejaga. 

See harjutus ongi läbi keha, kõik käibki läbi keha, hingamine on ka ju läbi keha. Keha on ju

kogu aeg kohal, keha ei saa kuskil mujal olla. Kasuta ära seda ankrut ja õpi läbi selle keha, mis on kogu aeg kohal. Tule kohale läbi keha. Selles mõttes on harjutus huvitav, et sa võid liikuda ei tea mis tasanditele juba ja luua seal kontakte ning uurida ennast. Siis sul tekib vigastus ja sa avastad, et oled ühtäkki jälle siinsamas, alguses. Uurin jälle oma füüsilist keha ja olen emotsioonis täiesti kinni. Mul on valus, ma ei saa teha seda, teist ja kolmandat. See pratika ei ole nii, et sa oled nii kaua teinud, mida sa nüüd kõike seal teed. Kui tuleb vigastus, siis ukerdad jälle kõhuli mati peal maas.

Kogu aeg, minul küll. Võib-olla on neid, kes ei käi nii palju, aga mul on vigastusi mitu tükki olnud ja ka pärast laste sündi sa ju alustad väga algusest, kuigi ka raseduse ajal ma tegin täitsa lõpuni praktikat ehk kogu aeg olin matil.

Midagi tahtsin öelda … vigastusega on erinev lugu: kui päris alguses on vigastus või kui kogenud praktikul on vigastus. Kui sa alles alustad praktikaga ja saad vigastuse, siis see võib osutuda ületamatuks, see võib olla liiga suur amps. Mind on õpetatud niimoodi, et praktika on iga päev, seal ei ole mingisuguseid mööndusi, et sul on põlvevigastus või midagi. Oluline on, et sa lähed ja teed nii, nagu sa saad. Mööndused on kindlad asjad: kui on päevad, palavik või kui sa võtad antibiootikume. Sellised kolm põhjust, aga muud ei ole põhjused. Muud ei ole piisavad põhjused. Algajale on see arusaamatu, on ületamatu. Algajad on need, kes on alles alustanud oma praktikaga, kellel ei ole veel kogemust selles praktikas.

Ashtanga -joogas ei lahterdata inimesi mingisuguste asana `te järgi või kuhumaani sa oled jõudnud. Mõni õpilane tuleb ja ma võiksin ta kohe teise seeria lõpuni asenditesse kokku

pakkida, aga see ei tähenda siis, et ta oleks kogenud.

 

Ma arvan, et kogemusi oli ikka väga palju. Ja kui ma olen õpetaja, siis on kogemused ju eri 

väärtuslikud, et mõista teisi, siis on ka iga vigastus nii väärtuslik.

 

No see oli juba 9 aastat tagasi … 🙂 Ma väga nautisin kontakti iseendaga. Siis sa tajud veel teravamalt seda, kuidas su keha muutub, mis on nii huvitav. See on ikkagi looduse ime, et inimene kasvab sinu sees. Ja kui võimekas on keha: kui kiiresti ta muutub ja kui kiiresti ta

tegelikult pärast taastub. Uskumatu, millised muutused kehas saavad olla, kui paindlik on

keha. Keha annab alati nii palju, kui ta suudab. Me eraldame tihti ennast oma kehast ja

paneme ta natuke nagu orja staatusesse: sa pead tegema seda, toda, kolmandat; sa ei ole

piisavalt hea, sa oled siit paks või jalad on liiga kõverad. Ühiskond toidab kogu aeg meie rahulolematust. Meile on loodud ideaalid, milline keha peab olema, aga paljusid asju (iseenda juures) sa ei saa ju muuta. Võib-olla on praktika ka lugupidamine keha suhtes,

austus.

 

Minu jaoks ei ole see küll religioosne ja seda on ka üritatud religioonist lahus hoida. Ma saan

aru küll, et inimestel tekivad küsimused, kui me seal midagi arusaamatut teeme, näiteks laulame mantraid. See tekitab kahtlust või hoopis äratab huvi. Ja ilmselt ka praktiseerijad võtavad seda erinevalt: kelle jaoks on see lihtsalt väljakutse keerulised sõnad selgeks saada, kelle jaoks väljakutse teistega koos kõvasti häält teha.

Kindlasti on, me kõik oleme spirituaalsed olendid. Kui sa lood kontakti iseendaga, siis lood

kontakti ka selle osaga iseendast. Inimesed, kes ütlevad, et nende jaoks on see ainult

füüsiline praktika ja teevad väga korrapäraselt harjutust, ei ole lihtsalt aru saanud, kui palju nad kasutavad seal oma kõrgemaid võimeid kui ainult füüsiline keha. Nad ei saa aru, mida nad kasutavad selleks, et iga päev sinna ma tie astuda ja väljakutsuv harjutuse lõpuni teha. Nad ei ole veel aru saanud, taibanud, näinud seda osa endast. Aga see ei tähenda, et seda ei ole olemas.

Praegu tuli pähe üks harjutus, mida ma tegin pärast lapse sündi. Mingi aeg oli möödas ja ma tegin harjutust nii, et teised olid juba ära läinud ja ma olin üksinda saalis. See oli füüsiliselt väga raske. Nii kui ma ennast lõpus matile pikali viskasin, tundsin suurt tänulikkust, ülevoolavat tänulikkust. Mäletan, et võtsin tänulikkuse oma aasta tundeks. Olin tänulik kõige eest ja kõigile: selle praktika ja enda õpetajate eest, iseendale, et ma üldselt teen seda ja et ma seda täna tegin. See oli võimas kogemus. Vorm oli kohutav, mul ei olnud jõudu ja roomasin praktika kuidagiviisi läbi. See, mis ma lõpus kogesin, oli võimas. Tänulikkust peetakse üheks puhtamaks emotsiooniks, kui tunda, siis tunda tänulikkust.

Juhendatud tund on see, kus õpetaja viib sind läbi harjutuse, ütleb ette iga hingamise, loeb

count` i, iga asana , kuhu peab minema. Põhimõtteliselt sa hoiad nöörijupist kinni ja sind

talutatakse läbi praktika. Mina olen soovitanud inimesele tulla teadlikult juhendatud tundi, et õppida sealt midagi, näiteks count` i või järjekorda. Inimene tuleb ja õpib seda järjekorda, siis ma ei tee lihtsalt seda kaasa automaatselt, enamuse praktika kasulikkusest lased siis raisku. Kindlasti on neid tunde ka, kus sa tuled kohale lihtsalt selleks, et sind läbi lohistatakse, seda kogemust on ka vaja, aga et aastast aastasse osalen ainult juhendatud tunnis, sellel ma ei näe üldse mõtet.

Kui sul on enam-vähem seeria meeles ja sa teed ise. Õpetaja muidugi saab sind ka järjekorraga aidata. Sa ise lähed omas tempos, oma hingamise rütmis, sest see on ju

võrreldes õpetaja omaga teistsugune. Ja see erineb sinu päevades ka: ühel päeval on nii ja

teisel päeval naa, sõltub sinu meeleolust. Kogemus on igal juhul suurem ja kontakt iseendaga hoopis teine. Ja igapäevaselt ongi mõeldud, et teed ise.

Mina olen üksi praktiseerija, mind on väga vähe abistatud, sätitud asenditesse. Mingil hetkel tundsin sellest palju puudust. Kunagi üks õpetaja ütles ka, et võid teha isesesivalt, aga siis sa liigud palju aeglasemalt edasi. Ma kurvastasin selle pärast, sest mul ei olnud võimalust enda õpetaja juures kogu aeg praktiseerida.

Kuna ma sain vähe sättmist, siis minu jaoks oli iga puudutus väga oluline ja ma talletasin selle endale mällu ja proovisin siis selles suunas edasi töötada. Ma sain aru, et õpetaja andis mulle suuna ja kui see mul kohe välja ei tulnud, siis ma vähemalt teadsin, kuhu suunas liikuda oma iseseisvas praktkas.

Teen samamoodi oma õpilastega: kui ma näen midagi, mida kindlasti oleks vaja muuta, siis

ma sätin seda või vahel pean ka ütlema. Seda kasutatakse vähem, sest üldjuhul sa sätid ainult kätega ja oled vait. Annan õpilasele aega muutuseks, sest ma saan aru, et ta ei suuda kohe teisiti teha. Kui liigutus on automatiseerunud, siis selle ümber õppimine võtab aega. Ma ei käi närviliselt selle õpilase juures ja kogu aeg ei korrigeeri. Ma saan aru, et tal on

ümberõppimiseks aega vaja, see vajab teadvustamist ja teadlikkust. See on praktikas minu

jaoks väga huvitav osa olnud. Vahel olen ise teinud mingid asjad ümber, kuidas ma asendisse lähen või kuidas ma sealt välja lähen, puhtalt selle pärast, et rohkem teadlikkust praktikasse tuua. See on nii nauditav kogemus.

Kogu joogapraktika mõte ongi viia see enda igapäevaellu. Kui ainult mati peal seda teha, siis ongi sellel mõtet ainult tunnike või poolteist. Ikka tuleb viia see enda igapäevaellu. Võib olla õpid seal mati peal seda, mida sa ei ole tähele pannud. Sa õpid ju mati peal vaatlema ja märkama ja neid tööriistu saab kasutada oma igapäevaelu ükskõik mis valdkonnas. Siis sa teed kõiki asju teadlikult, ka selle tööriista kasutamine on teadlik.

Kõigile. Lapsed tahaksid mängulisemalt, nende jaoks on ashtanga -jooga natuke igav, lapsed tahavad mängida. Mõni laps tahab kaasa teha ja teeb sellest oma mängulisuse. Aga suurtele sobib küll kõigile ja sa teed seda nii, nagu sa saad. See on nii lihtne lause, aga sellest on nii raske aru saada, sest inimesed hakkavad ikka punnima, nii nagu tal keegi kõrval tegi või nii, nagu ta video pealt nägi. Ja levinud on küsimus „Kuidas peab tegema?“. Siin ei ole seda, kuidas peab tegema, on kindel järjekord, kuidas sa teed, aga sa teed nii, nagu sa saad.

Kui teen juhendatud tundi ja seletan inimestele täpselt, mida nad peaksid tundma, siis võtan temalt ära teekonna ise leida need asjad. Selles mõttes ise harjutamine on hea: ma olen ise kõik need asjad leidnud, mul on endal isiklik kogemus kõigis nendes asjades. See, et ma õpin tundma jalad matis tunnet, avastan ma ise. See on palju väärtuslikum kui see, kui keegi teine mulle seda ütleb. Siis läheb see võib-olla ühest kõrvast sisse, teisest kõrvast välja, oluline on niikuinii need asjad kõik ise õppida!

Tänapäeval on nii ja naa, minul on olnud õnn õppida kahe hea õpetaja käe all. Kindlasti ma ei poolda, et käiakse mitmete erinevate õpetajate juures. Milleks see? Siis sa midagi tõeliselt ei õpi, ei teki tänulikkust. Ole parem ühe õpetajaga, küsi küsimusi, ole uudishimulik, aktiivne.

Õpetajalt õpilasele traditsioon on India päritolu. Õpetama hakkad siis, kui õpetaja ütleb sulle,

et oled valmis õpetajaks hakkama. Siin ükski paber ei aita, see on õpetaja isiklik otsus, aga meie lääne maailma on teistsugune. Samamoodi, kui teed paljusid erinevaid joogastiile, siis ei ole sul võimalik sügavuti minna. Kui sa otsid vett, kaevad natuke siit ja kaevad natuke sealt ja siis ütled, et ükski asi ei toimi või et ma olen kõik läbi käinud, et ma tean kõigest. Aga tegelikult oled sa ainult pinnalt natukene kraapinud ja ei jõuagi kunagi sügavale, sinna, kus veesoon on. Selleks on vaja kaevata ühe kohas, et jõuda tuumani.

Ma soovitan anda ühele stiilile võimalus ja minna sügavuti. Kui õpilane alguses tuleb ja käib erinevatel päevadel erinevaid stiile tegemas, siis ma lõpuks ikka räägin õpilasega, et ta otsustaks, mida ta tahab teha. Proovi ja siis otsusta, tee valik.

 

Palun